Maapind oli kõva, niiske ja ebamugav, kuid Cutter oli liiga väsinud, et sellistel tühistel asjaoludel oma und segada lasta. Unes ilmus talle Wilhelm, kes peksis teda jalaga selle eest, et see tema talismani endale oli saanud. Poiss tundis reaalset valu ning ajapikku muutus see aina valusamaks ja ta ei suutnud enam edasi magada. Ta avas vaikselt oma silmad kuid see õudusunägu kestis edasi. Juba ärkvel, nägi ta enda kohal miniseelikus kauboisaabastega tüdrukut, kes teda ikka veel edasi peksis. Kuid nähes tüdruku ilu unustas ta valu ja ainult naeratas tobedalt. Ka tüdruk jättis peksmise ja ütles:„Kuule, mees. Oled sa normaalne? Kas sa oled täis, et keset ööd tee ääres magad, või on sind autost kraavi visatud nagu koera? Davai, kobi ülesse ja hüppa autosse!“ „Kas sa lähed iddasse?“päris Cutter. „No, loogiline ju. Minuga saad Jõhvi sõita kui tahad,“vastas neiu. „Aga muide, Svea on minu nimi,“tutvustas end nägus lühikesevõitu tüdruk. „Minu nimi on Carry Cutter,“ütles poiss mispeale muigas Svea imelikult ja ütles: „Nojah, ega nimi meest ei riku.“ Kuid oleks ta vaid teadnud, et Cutteri puhul rikub ikka küll. Nojah, tegelikult oli ju Cutter see, kes oma vaarisadelt pärandatud nime ära oli rikkunud oma isikuga, kuid üldkokkuvõttes ei olnud sel vahet, sest ta oli ju Cutteritest viimane. Polnud enam midagi rikkuda.
Väljas oli pime, Cutter oli unine kuid ta ei julgenud magama jääda, siiski võõras autos võõra inimese seltskonnas. Niisiis ta lihtsalt passis tuimalt autoaknast välja, nina vastu klaasi ja luges kokku kõikvõimalikke liiklusmärke mis teeääres seisid. Ta teadis, et mida tähendavad sellised märgid nagu näiteks ,,Narwa 195“- see tähendas nimelt, et Narwa asub sellest märgist umbes 195 kilomeetri kaugusel. Kuid ta ei tundnud ära neid imelikke kujudega punaseid ja siniseid märke. Nojah, ta polnud ju koolis käinud, rääkimata autokoolist. Kuid ta tundis kuidas uni vägisi silma tikkus ning ta hammustas ennast pöidlast, et uni üle läheks. Kuid kohe tuli ka uni tagasi, aga ta proovis veel. Nüüd oli ta liiga väsinud, et hammustada ning hammustamine muutus ajapikku imemiseks. Ta hoidis oma räpast pöialt suus ning lihtsalt imes seda. Ta uinus.
„Äratus, räpane poiss!“karjus Svea Cutterile otse kõrvaauku. Poiss ehmatas sellest ning lõi enda pea vastu armatuuri. „Mis kell on?“päris ta. „Mis sel vahet on, äratus on! Ja kui on äratus, siis on kell nii palju et peab ärkama,“seletas neiu. Cutter oli liiga saamatu, et sellest mõttekäigust midagi mõista, kuid tegi vapralt silmad lahti ning tervitas uut päeva ühe pika peeruga. „Kas sa saat siit välja! Või minu autos lehkama?! Alles tulin keemilisest.“märatses neiu. Aga Cutter võttis enda kaenla alt lõhnakuuse ja riputas selle peegli külge. „Sellest peaks aitama,“üritas ta enda eelnevat teguviisi parandada. Aga interjööri tõusis veel suurem lebrakas ja Svea jättis Cutteri jala ukse vahele. Poiss oigas valust ise aru saamata, miks neiu nii tegi.
Kuid siis neiu leebus ning kuulnud Cutteri kõhukorinat, kutsus ta poisi endaga. Nad jalutasid majani, kust Cutter või veerida ,,K-O-H-V-I-K, kohvik.“ Nad astusid sisse, ning poiss vaatas imestunult enda ümber. Hubane valgus, tumedad kardinad akende ees, mõnus muusika, laiekraaniga televiisor, ning muidugi toidulõhn... Cutter oleks peaaegu vaid hõrgutavatest lõhnadest kõhu täis saanud. Kuid siis juhtus midagi erilist... Svea võttis välja oma rahakoti ning küsis: „Mingeid erisoove...?“ „Süüa tahaks!“vastas poiss kiiresti. Svea naeris ning ütles irooniliselt: „Ega meil tasuta lõunaid ei ole...“. Poiss mäletas, et seda oli öelnud ka vana Morgens. Ta kartis natukene, et ka see naine teda ära kodustab ning hoiab tsivilisatsioonist kaugel kusagil metsatalus.
Svea viipas ettekandjale ning see hüppas oma ühel jalal kohale. Cutter jäi tema ainukest jalga põrnitsema ning mõtiskles: „Mis selle tädiga juhtus....kas ta on sõjaveteran?“ Ta oli näinud ühte filmi, kus naine kakles meestega ja lasi nende pihta püssi. Samuti oli ta kuulnud ka midagi sõjaväest. See on see koht, kus treenitakse naisi pahadega võitlema. Küllap seal ta oma jalast ilma jäi...
„Mida tellime?“küsis järsku ületöötanud teenindaja tõredalt ja viskas Svead ja Cutterit brutaalselt menüüga. Svea püüdis osavalt menüü kinni ja naeratas ettekandjale- ilmselgelt ei olnud ta selles kohas esimest korda. Cutteri menüüga nii hästi ei läinud. Poiss jõudis enda pea eest tõmmata, ning menüü tabas ajalehte lugevat härrasmeest. Too tõusis vihaselt püsti, lõi teenindaja ainukest jalga vihmavarjuga põlveõõnlasse nii, et see tasakaalu kaotas ja põrandale kukkus. Kuid kohe oli ta püsti ning oli valmis tellimusi vastu võtma. „Mulle üks gratin lègume.“demonstreeris Svea oma prantusekeelt. „Vabandage, meie seda ülepraetud maltsa ei paku. Telliga nüüd midagi reaalset. Mul ei ole aega siin terve päev jantida!“kurjustas ühejalaga teenindaja, kelle nimesildilt võis lugeda „Galinka“. Cutter, kes ei saanud menüüs olevatest prantsuskeelsetest nimetustest mitte muhvigi aru, lõi särama: „Ülepraetud- kas te ülepraetud praekartulaid pakute?“ „Jaa, ikka saab,“sõnas kortus näoga poolenisti hambutu teenindaja malbalt naeratades ning lahkus.
Samal ajal kui köögist levis kohvikusse praekatuli ülepraadimise lõhn ja Seva lauataga väikest uinakut tegi, lõi Cutteri silmades särama üks säde. Ta ise ei teadnud mis see on, ning ta ei suutnud seda kontrollida- see oli kleptomaania. Ta lasi pilguga üle kohvikus seisva varanduse kuni see jäi seisma seinal rippuval LCD teleril kust parajasti jooksis mingi ladina-ameerika seebika kordus. Ta hiilis vaikselt ligi, ühendas pildiraadio seinast lahti ning hakkas tualeti poole liikuma, et seda endale seal põue pista. Samal hetkel astus saali ühejalgne teenindaja, kes oli just kartulid totaalselt põhja kõrvatanud ja oli need lauda toonud. Märganud teleka ja Cutteri kadumist hakkas ta lõugama ajades sellega ülesse Svea, kelle osaks said räiged süüdistused kuriteo kaasaaitamises. Ta ei suutnud rohkem selle õudsa teenindaja kiledat karjumist taluda ning jooksis õue, istus oma valgesse Volkswagenisse ja pani ajama.
Nüüd ei jäänud tal üle muud, kui saada kätte see nolk, kes oli julgenud tulla tema kohvikusse ja sooritada siin räiget roima, röövida tema telekas, kust parajasti jooksis seebikas. Ta haaras laualt linad, süütas need põlema ja torkas need tualeti õhuavasse. Olles kindel, et Cutter nüüd vingumürgitusse on saanud, haaras ta seinalt tuletõrjekirve ja asus ust maha lõhkuma. See õnnestus tal suurepäraselt. Kui uks oli maha raiutud, leidus teenindaja põrandalt jalutuskepiga härrasmehe, kes oli peale menüüga pihta saamist enda verist otsaesist veega puhastama läinud. Samal ajal hüppas kõrvaltualetist välja Cutter, kes kogemata hoopis naiste WC-sse oli peitunud. Ta jättis LCD maha ning põgenes tuhatnelja järgi sellele naisele Volkswageniga, kes oli varastanud tema lõhnakuused. „Oi Svea, sa veel kahetsed, et sa mu lõhnakuuskedega ajama panid!“ sisistas vihane Cutter läbi hammaste.
No comments:
Post a Comment