IV osa
Vanamehe surmast oli möödas kuid. Päevad muutusid pikemaks, jääpurikad sulasid ja lumevaiba alt surusid endid välja esimesed lumikellukad. Ka moderntantsija hakkas vaikselt lume alt välja sulama. Samuti paistis lumehangest sinna lennanud kassi saba. Cutter oli talvega kogu puukuuri sisu ära kütnud ja nüüd tegi tuld ainult ajalehtedest. Kui ka see hakkas lõppema, jõudis järg mööblini. Ta oli talvega tuletegemiskunsti juba peaaegu täielikult selgeks saanud. Kui toa keskmine temperatuur oli juba nii kõrge, et ahjukütmine praktiliselt vajalik ei olnud, siis Cutter jätkas siiski. Jah, temas tärkas armastus, armastus tule vastu. Ta võis tunde pliita ees istuda ja aina suureneva erutustundega leegi rahutut võbisemist jälgida. Ja pealegi, ega tal seal muud teha polnudki.
Kuid puuvarud ei olnud ainukesed mis olid pika talvega end ammendanud. Ka kartulisalves vedelesid veel mõned üksikud rottide poolt järatud pabulad. Cutter teadis, et temast talumeest ei tule, kuigi Morgens oli talle salamahti vihjanud, et talu käekäik jääb noormehe kanda. Ei olnud Cutter ader pihus emaüsast väljunud. Ah, ei olnud talle midagi kaasa antud peale suurepärase võime endale ja teistele probleeme tekitada ja endale avalikkes kohtades marki täis teha. Kuid mis viisakust ja eetilist käitumist oodata poisilt keda hundid ja koprad on üles kasvatanud. Eks elu õpetab.
Nii siis istus Cutter pliidi ees ja jälgis kuidas tuli neelas ühe voodijala teise järel. Varsti lõppes ka mööbel ja istunud mõnda aega vaguralt mõelnud, tõusis temas äng. Äng selle maja vastu, äng oma elu vastu, äng Micki vastu ja ta südames tõusis igatsus olla vaba. Terve talve olid teda ümbritsenud need kõledad äblikuvõrkudega kaetud seinad ja vana koitanud mööbel. Ta kaotas enda tegevuse üle kontrolli. Ta tuhnis vihaselt vanamehe riidekapis ja leidis sealt Kappa dressid. Ta tõmbas need endale selga ja läks õue. Toonud küünist kuiva heina loitis ta selle paberist tõrvikuga ja kiirustas majast välja. Kaasa haaras ta vaid vanamehe meisterdatud piibu ja kotitäis kuivatatud lepalehti. Tal polnud aimu kuhu ta läheb ning lihtsalt astus edasi, kordagi tagasi vaatamata. Jõudnud kaugustesse jäi ta seisma. Talle meenus midagi. Pink- valge pink tamme all. Hoolimata oma idiootsusest oli Cutter sõnapidaja noormees. Ta oli lubanud meisterdada tamme alla täpselt samasuguse valge pingi millel omal ajal olid lapsi koju oodates istunud vanamees oma eidega. Niisiis jooksis Cutter tagasi talusse, lükkas majaukse valla ja läks kobamisi suitsusesse tuppa, kapi juurde, kus tema mäletamistmööda olid tööriistad. Haaranud roostes käsisae, haamri ja naelad roomas ta tagasi õue. Köhides sissehingatud suitsust kõndis koperdas ta kuuri, kus ta leidis oma suureks üllatuseks vana lüpsipingi. „Ohoo, vanamees on mulle pool tööd juba ette ära teinud,“rõõmustas Cutter ja tassis lüpsipingi õue. Leidnud vana valge laevärvi valas ta sellega pingi üle, viskas pingi tamme alla ja asus taas teele. Maja oli peaaegu lausleekides. Kuid kuna esimesed naabrid olid kilomeetrite kaugusel, ei olnud veel niipea pritsumehi oodata.
Taas jõudis noormees kaugustesse ja tagasi vaadates nägi ta endale järgi jooksvat Mick’i. Cutteril oli hea meel, et tal nüüd kaaslane on tundmatul eluteel. Selle peale toppis ta vanamehe piibu kuiva lepalehte täis ja hakkas rahulolevalt pahvima. Tal ei olnud aimugi kuhupoole ta oma sammud seadma peaks, kuid siis meenus talle, et ta teab kes seda teab. Niisiis lippas ta üle põldude naaberkülasse Watku Oraakli juure. Seekord ei tulnud talle nõidur uksepeale vastu vaid ta pidi väga kaua koputama ja ümber maja käima kuni võimas oraakel oma unise näo aknast välja pistis.
„Ah, sina juba siin! Sain unes nägemuse, et sa täna siia tuled. Siin sa siis oledki. Noh, astu aga tuppa!“ hämas nõidur. Tegelikult ei olnud ta unes näinud midagi muud peale ümber lõkke tantsivate ilusate nõianaiste.
Taas oli Cutter selles pimedas toas ja istus sellel koitanud diivanil. Midagi ei olnud siin muutunud peale viimast visiiti vanamehega. Kuid poiss märkas, et nõiduri samm oli jäänud nõrgemaks. Kõndides otsis ta tuge seintest ja toolidest. „Küllap on ka tema aeg tulemas...“mõtles Cutter. „Hobusesõnnik“ segas oraakel poisi mõtteid. „Eile läksin rattaga poodi ja mitte kusagilt ilmub mingi nolk krossikal. Hakkas siis seal trikitama ja trikitama ja poleks ma kraavi keeranud, siis oleks ma äkki surnd. Aga kukusin nii õnnetult et sõitsin rataga üle enda jala. Ja nüüd jalg teeb kohutavat piina.“ Taas arvas Cutter, et oraakel tema mõtteid loeb ja proovis mõelda hästi ilusaid mõtteid, et mitte nilbet muljet jätta.
„Niisiis, mis on sinu probleem?“küsis oraakel. „Tahan minna laia ilma, kuid ei tea kuhupoole peaksin liikuma.“ Taas võttis nõidur taskust muna ja lõi selle lauale puruks nii et rebu terveks jäi. Rebu liikus lauapeal idda poole ja enne kui see maha jõudis kukkuda jooksis Wilhelm tuppa ja sõi rebu ära. „Kas sa saat siit, lihtsurelik!“karjus oraakel oma järelpõlve peale.
„Poiss. Enne kui sa lahkud, ma tahan sulle midagi anda. Wilhelm, tule siia, nolk!“ ütles oraakel. „Vaata, Cutter, ma annan sulle medaljoni. Ära seda kunagi oma kaelast ära võta, muidu juhtub õnnetus. Kuid niikaua kui see sul kaelas on, on kõik kõige paremas korras.“ Seda öelnud, võttis ta Wilhelmi kaelast naerunäoga ilase õhupalli. Niipea kui õhupalli nöör oli Wilhelmi kaela ümbert kadunud, tekkis tal sisemine munajooks. Ta tõmbles põrandal, suust ja kõrvadest voolas välja klopitud munavalget. „Nonoh, mis see siis nüüd olgu?“üritas nõidur müsteeriumile vastust saada. Kuid mida ta ei saanud oli vastus. Ta haaras laualt Nokia 5110 ja valis perearsti nõustamistelefoni numbri. Ta pandi ootele...
Cutterit ajas kogu see hookuspookus segadusse ja ta hiilis vaikselt õue. „Nonii..kus pool on ida?“arutas ta endamisi. Ta oli kuulnud, et tuul puhub vahest iddast. Äkki ka nüüd. Vanamees oli talle ükskord õpetanud kuidas märja näpuga tuule suunda määrata. Selleks tuli näppu lutsida ja siis üles õhku tõsta. Ning tuul puhub sellest näpu küljest, mis külmaks läheb. Niisiis toimis ta step-by-step vanamehe õpetuse järgi. Aga tema näpp ei läinud külmaks. Kuid vanamehel oli ka teine nipp tuulesuuna määramiseks. Selleks tuli urineerides enda ümber täisring teha ja selle nurga all, kus tekib enese täistegemise efekt, puhub tuul. Kogu seda tralli jälgis aknast oraakel ja kui Cutter lõpuks ikka põhja poole hakkas jalutama, karjus ta aknast: „Ou, debiil! Idda jääb sinnapoole.“ Ja näitas käega kaugusesse. Tänamatu noormees pobises aga midagi ebaviisakat endale nina alla ja hakkas nördinult ettenäidatud suunas jalutama. Ilmaselgelt oli ta veidi pettunud, et vanamehe nõuannetest talle kasu ei olnud. Kuid varsti olid tal püksid kuivad ja ta jõudis maanteeni. Ta kummardus lombi kohale, pesi oma nägu ja silus juukseid.
Kasitud ja viksi väljanägemisega, seisis ta siis tee äärde, ajas näpu püsti ja jäi autosid ootama. Peale kolmveerandtunnist ootamist ligines talle esimene auto. Tema pöial oli juba pikast püstiolekust päris kangeks muutunud ning ta oli suhteliselt pettunud kui noored autost talle keskmist sõrme viibutasid. Nii ta siis seal seisis- näol naeratus, püüdes viisakas ja usaldusväärne välja näha. Seisnud taas pika ajaloo etapi vältel tuimalt tee ääres tundis Cutter kuidas ta silmad vägisi kinni vajuvad. Väljas oli juba pime ja ta hakkas juba oma õnneotsimisplaane kahetsema. Ta jõudis veel öelda: „Reformavoodi....pehme....krigisev...“ ning magama ta jäigi.
No comments:
Post a Comment