Päev veeres taas õhtusse. Järgmisel hommikul väljus Morgens vaikselt kodust. Tal oli asju ajada. Cutter ärkas hilja nagu tavaliselt ning kui ta ärkas ning vanamehe kadumist märkas, eeldas ta, et too on kuskile surema läinud. „Nojah, saabki kauem magada...“mõtles Cutter ja keeras teise külje. Vaevalt oli ta sõba silmale saanud, kui toa uks valla lendas ja uksel seisis lumine Morgens. „Notari juures käisin! Nii, peale minu surma on kõik see kraam sinu oma- maja, koer, aiamaa, küün ja kelder....kogu krempel.“selgitas vanamees enda äraolekut. „Ma ei tea kuidas teid tänada, kallis Morgens!“üritas noormees oma tänulikkust välja näidata. „Mina tean. Ära tolkne mu viimased päevad mul jalus ja ära tekita rohkem ebameeldivusi. Veel on mul sulle üks soov. Mata mind koos mu naise tuhaurniga suure tamme alla. Meil eidega meeldis seal istudes kaugusse vaadata ja lapsi koju oodata...mis sest et nad kunagi ei naasnud,“rääkis vanake.
Kõige rohkem painas vanakest mõte, et ta ei teadnud kuidas ta sureb. Vahest ta lihtsalt istus ja ootas...kuid mida ei tulnud oli surm. Ta ise ei tundnudki, et midagi valesti oleks. Südame arütmia tikkus vahest ligi, kuid see oli teda jälitanud juba ligi kümme aastat ja siiamaani polnud see temast veel jagu saanud.
Õhtul andis Morgens Carryle karbi, ning ütles: „Ära ava seda enne minu lahkumist!“ „Okei, sobib,“ vastas Carry ja ootas kuni vanake oli toast lahkunud. Siis avas ta karbi. Seal olid tikud, piip ja paberkott mingi imeliku puruga. Kõige alla oli pandud kiri. Seal seisis: „Jah, poiss, taas oled sa üksi oma eluteel. Vana Morgens on surnud. Kuid ära peatu, ka kõige suuremate raskuste ees, sest nagu ütles Tammsaare ,,Teed tööd, tuleb ka armastus“. Nojah, minu puhul see ei kehtinud. Tööd ma eriti ei viitsinud teha, aga armastus tuli ikka. Ja nüüd lahkun ma siit, et taas saada kokku oma armastusega, küll veidi teised dimensioonis. Siin karbis on sulle piip ja tuletikud, mis ma vestsin oma kadunud naise puujalast. See imelik puru on lepalehed. Neid sa võid suitsetada ja kui sa seda teed, siis pea mind meeles. Ole siis ikka vahva ja tee veidi rohkem tööd kui mina, et see maja võiks olla täis rikkust ja mis kõige tähtsam, laste kilkamist ja naeru. Siin ma siis lõpetan.“ Alla kirjutanud Mortin Morgens.
Need laused tõid taas pisarad Carry silmadesse ja ta jooksis teise tuppa, kallistas vana meest ja ütles: „Sa kirjutasid nii ilusa kirja! Mis sest, et ma ei saanud osadest sõnadest aru, nagu näiteks „dimensioon“.“ „Misasja...Sa lugesid seda või? Sa /%)%)#%¤(#%& (Järgnes venekeelne sõim, mida ei tasu tõlkida)...,“reageeris vanake. Kuid poisi pisarad tõid ka tema silmadesse heldimust ja vanamees kallistas Carryt tugevasti.
Õhtul tegi Carry Morgensile voodi ülesse, vahetas isegi lina ära ja kobis ise laua peale magama.
Ärgates ei julgenud Carry tõusta. Kuid kui ta oli ennast vaevaliselt püsti ajanud, astus ta arglikult vanamehe tuppa. Ta lähenes vaikselt Morgensi voodile, püüdis teda äratada, kuid tulutult. Ta tõmbas teki mehe näolt. Morgensi silmad ja suu olid pärani. Ta oli heitnud hinge. Carry sulges vanakese kortsus silmalaud ming seisis hetke voodi kõrval ja luges nii palju issameiet kui ta pühapäevakoolist mäletas. Seejärel seisis ta mitu minutit nõutult voodi kõrval. Läbi pisarate leidis ta nagist palitu, viskas selle selga, otsis kuurist labida, ning suundus suure tammeni. Ta aina nuttis ja kaevas. Miks oli Morgens valinud just selle koha? Läbi tammejuurikate annab ikka veits kaevata, eriti külmunud pinnasega.
Kui auk oli piisavalt sügav, suundus ta taas majja. Kapist leidis ta vanamehe parimad riided ja pani need talle selga. Seejärel tassis ta surnukeha õue ning heitis pehmelt augu kõrvale lumele. Kui Morgens oli hauas, kattis ta koolnu tekiga. Lugenud veelkord issameiet, loopis ta augu täis. Ta lubas, et kevadel istutab ta haua kõrvale uue valge pingi. Just sellise, millel nad eidega olid istunud. „Eit,“turgatas Carryle pähe „kuidas ta küll eide unustas!“ Ning ta jooksis majja tagasi, haaras tuhaurni ja olles uuesti tamme all, kaevas ta haua lahti. Ta sättis tuhaurni Morgensi käte vahele ja täitis taas haua.
Sellel päeval ei olnud enam kuulda ei vareste kraaksumist, ega tuule ulgumist. Oli lihtsalt vaikus, pühalik vaikus.
No comments:
Post a Comment