The last Cutter... II osa

Väljas oli juba pimedaks läinud. Korraga tõusis Mick tooli najale püsti ja surus oma koonu vastu külma aknaruutu. Koer haukus kui segane ja vanamees lasi koera pahaaimamatult õue. Koer kadus haukudes pimedusse.
Mõne hetke pärast kuulis vanake väljast meeleheitlikku koppsimist ja trampimist. Avades ukse pidi ta üllatusest käsi kokku lööma. Uksel seisis katkises tuletõrjujakostüümis tume mees. Koer oli teda korralikult purenud ja rippus veelgi hammastega tema katkise püksitagumiku küljes. Rauk käskis koeral tuletõrjuja vabastada ja vabanduseks ütles: „Talle meeldivad mundris mehed. Ma varastasin ta ühelt piirivalvurilt. Aga muidu, kus põleb?" Rünnakust ikka veel shokis tuletõrjuja hakkas kokutades enda põhjuseid selgitama. „Ei, siin majas ei ole pidu...Mina küll stripparit ei tellinud,“ vastas rauk ja proovis ootamatut külalist minema sundida. Oleks see vaid nii kerge olnud. „Mina ei lähe siit majast kuhugi enne kui ma pole raha saanud!“ punnis moderntantsija vastu ja hakkas segaselt mööda maja ringi tuuseldama, keerates ühe hetkega peapidi kogu maja sisustuse lootuses leida varandust. Ta leidis urni eide tuhaga, vanamehe margikogu ja kogu aasta ajalehevaru, kuid mida ta ei leidnud, oli raha. Nagu mainitud, ei olnud rikkust selles majas kunagi olnud. Moderntantsija laamendamisele tegi lõpu läbi õhu vuhisev petrooliumlamp. „Kustuta seda,  firefighter!“, hüüdis Cutter. Tantsija õnneks riivas lamp vaid tema õlga ning lendas seejärel vastu seina kildudeks, lahvatades leegiga põlema. Moderntantsija jooksis raevunult poisi suunas, samal ajal kui vanamees üritas põlevat seina solgipange sisuga kustutada. Cutter ägises tantsija tugeva haarde vahel kui see teda kägistada üritas. Küllap oleks ta leidnud oma lõpu, kui vanake poleks taas oma oskusi tõestanud, seekord panniga, selle sama panniga, millel mõni tund tagasi oli kartulaid praetud. Vanake istus toolile. Väsinud päeva seiklustest, nokkis ta pannipõhja kõrbenud kartuliliiste.

Cutter vedis tantsija voodisse, tõmbas talle teki lõuani ja jäi ootama tema toibumist. „Ei, poeg. Tema enam ei ärka. Kuula, tema süda ei löö enam. Ei olnud ta nii sitke kui sina. Tema veri on minu kätel. Mitte kunagi ei olnud ma inimest tapnud, ja nüüd, 86ndal eluaastal saatsin ma korda roima.“ Cutteril hakkas vanast Morgensist hale ja ta istus tema kõrvale maha. Ta haaras vanamehe jalast ja hakkas meeleheitlikult nutma justkui oleks tema olnud see, kes oma käsi ligimese verega määris. „Kuule, nolk... Ära tatista mu pükstesse, need on minu kõige paremad...Adi dressid. Sähke, võta padi, nuta siia!“

Cutters haaras padja ja tema nuuksed täitsid maja. Tema pärast oli tapetud inimene, süütu moderntanstija, kes tegi oma igapäevast tööd. Ehk olid tal kodus lapsed...Ootavad kuni nende isa töölt koju tuleb...tuletõrjeautoga. Kuid mis on kindel on see, et isa ei tule täna koju. Nende isa lebab mingi vana mehe voodis, kaetud tekiga, hingetult. Saanud esmastest emotsioonidest üle hakkas poiss mõtlema...millal ta viimati nuttis? Kas see oli siis, kui ta taaraautomaati petta üritades turvadelt poe taga koospeli sai, või kui ta 5 eurose võiduga kiirloterii pilet tuulega minema lendas? Ka nendest oli juba palju aega möödas, kuid järsku tulid kõik need sündmused talle meelde ja ta hakkas veel kõvemini nutma.

„Jää juba vaid...mingi pede oled või?! Mis asja sa ulud, tule aita parem see tuletõrjuja õue tassida. Ei saa teda soojas toas hoida, läheb haisema,“ütles Morgens kui ta oli surnukeha vaiba sisse keeranud. Poiss jättis nutmise, kuivatas pisarad ja kääris käised ülesse. Nad lohistasid pakenduse lumehage, matsid selle ja ehitasid selle peale rõõmsa näoga lumememme, peas ämber, ja suuks tahmatükid. Nina nad ei teinud, sest porgandeid süüakse mitte ei panda lumememmele näkku. „Talv on kõikse parem aeg porgandite korjamiseks,“ alustas vanakes juttu. ,,Otsid värskeid laste ehitatud lumememmesid ja aina korjad,“ paljastas ta oma saladuse. „Metsaloomade toidukohtadesse ma enam väga ei kipu, nad on vist haisu ninna saanud. Eelmine nädal käisin seal visiidil, oleksin peaaegu peksa saanud. Sead, va reod, kadedad, ei raatsi vanamehele anda mädand õunagi,“ jätkas vanake, panemata tähele, et Cutter oli ammu tuppa läinud. Kaua sa ikka jaksad mingi äti kurtmist ja igavaid eluseiku kuulata.

Vanake roomas mööda libedaid trepiastmeid ülesse ning oleks taas libisenud. Ta karjus ja lärmas, samal ajal andes võõrale kassile jalaga, kes tuppa sooja tahtis. Kass lendas suure kaarega üle trepi käsipuu ja maandus üle pea pehmes lumehanges. Välja ta sealt ei saanudki ning jäi koos külmund koerajunnidega ootama kevadist väljasulamist. Vanakesest oli saamas massimõrvar. Kaks hinge samal päeval. Oma elus polnud ta kärbselegi liiga teinud ja nüüd kaks laipa samal päeval. Ta tundis kuidas ta pea ringi hakkas käima, ta süda jättis lööke vahele ja otsis tuge seinast. Tõmbas sügavalt hinge ja astus tuppa. Toas avanes talle veel üks veider pilt- Cutter imes tema villaseid sokke, mida ta oli hommikul viinaga leotanud, lootuses jääda purju ja unustada päeva mured. Kuid ainuke asi millest ta purju oleks võinud jääda oli spetsiifiline sokilebrakas. Selle peale ei osanud vana Morgens öelda muud, kui „Vaene laps, tänane päev oli tema jaoks liig, mis liig...Ei temast ole enam elulooma.“ Seda öeldes liikus ta vaevaliselt oma raudvoodini ja keeras magama ära.

Keset ööd ärkas ta tundega, et teda jälgib keegi. Ta avas vaikselt oma silma ja püüdis lauvahelt kiigata, kes see on. Tume kogu seisis tuimalt tema voodi kohal, vaikselt ennast kõigutades. Vanamees tundis kuidas ta kere täitsid hirmuvärinad ja ei julgenud hingata. Ta sulges oma silmad ja proovis taas uinuda, ise kartes et tundmatu tont teda verest tühjaks imeks või teda tema enda soolikatega ära kägistaks. Kuid mida ta ei saanud oli uni. Teadmatus ja kartus moodustasid senitundmatu mikstuuri mis päris kindlasti ei olnud ilus unenägu. Ta sirutas oma suurt varvast selle koha peale kus pidi lüliti olema. Lootes tundmatut ehmatada lülitas ta ootamatult tule põlema ja ta süda pidi taaskord seisma jääma.

Ta leidis enda eest Carry, kes seisis seal täieliku idioodi kombel. Ta oli seal seisnud ligi kaks tundi „Noh, lollakas! Mis probleem sul nüüd on?! Keri juba magama...mis asja sa passid siin. Ehmatad vanainimest!“ Aga Carry ainult passis seal ja siis küsis: „Aga kuhu ma lähen magama?!“ Selline saamatus ajas elunäinud vanakese kiiresti vihale. „Keevita ise endale voodi kokku!“ ütles ta. „Vabalt! Mul on keevitaja paberid olemas. Ma käisin kutsekas kunagi.“kiitles Cutter oma oskustega. „Ah, mine tead kuhu! Ega mul keevitusaparaati ikka pole, va tohlakas! Sähke, kobi minu voodisse. Aga madratsi võtan ma kaasa...“ lärmas unesegane vanamees. Ta lükkas vihasena köögilaua tühjaks, viskas madratsi lauale ja heitis sinna magama. Ka Carryl ei tulnud just kõikse mugavam magamine. Vana, äravajunud raudvõrk magusalt nägu masseerimas, üritas ta leida mugavamat poosi.                       

 Hommik, päikesekiired ei silita Morgensi nägu. Ta ehmatas koera paanilise haukimise peale kui Cutter üritas tema sabaga öösel voodisse lastud uriiniloiku kuivatada. Vanake lõi silmad lahti ja ta veeres laualt põrandale. Kukkumine nikastas vanuri puusa ja ta tõi esile valukarje. Cutteri näos oli kõhuli magamisest vahvlimuster. See on see, kui magada ilma madratsita. „Sinust küll inimeselooma ei areta,“ sõimas Morgens ning oskamata midagi ette võtta, andis ta Cutterile jalaga ja saatis ta õue nagu koera. Keretäiekartuses jooksis ta niuksudes suure kuuse alla.

Morgens lõi jalaga ukse kinni ja lootuses seda ülbet lõusta enam mitte kunagi näha avas ta sahvri ukse, otsis välja oma parima moosi ja määris seda kuivanud saiaviiludele. ,,Just nagu nooruses,“ pobises vanamees ja lõi igemed kõvasse saia. Taaskord oli majast kuulda sõimu ja vandumist. Ta viskas saia ahju ja imes kirsikivisid. Siis vana Morgens lihtsalt istus ja imes ning oleks peaaegu kurkuläinud kirsikivi kätte ära lämbunud. Oht möödas, istus ta toolile ja nuttis. Tal oli siiber, kõigest. Sellest uberikust, halbadest lastest, surnud naisest, koerast ja kõige rohkem oli tal siiber sellest vallaslapsest. Kuid omati tundis ta, et miski oli tema südamest puudu. Viimase kahe päeva jooksul oli ta hakanud ennast taas tundma isana. Mitte just isa etalonina, kuid siiski. Aastate jooksul oli ta juba unustanud selle tunde. Ta tõusis vaevaliselt trepilt ja kõndis ukse poole. Trepil nägi ta seda lapsukest, kerra tõmbunult, värisemas külmast. „Tule sisse, latseke...sees on soe!“ Cutter ei lasknud ennast kauem paluda ja ta jooksis vanamehe jalge vahelt tuppa.

Toas astus Morgens poisile ligi ja alustas juttu: ,,Me peame sellest rääkima. Sul on abi vaja! Me läheme naaberkülla oraakli juurde. Sakside venaisa juurde.“ Seda lausudes viskas ta selga oma puhvaitka, pani pähe läkiläki ja haaras nurgast puusuusad. „No pajehali!“

Õues oli tunduvalt soojem. Vanamees torkas suusad jalga ja hakkas tugevate paaristõugetega üle lumiste väljade Watku poole sõitma. Vanake ikka ees kihutamas ja Cutter põlvini lumes kalossidega järgi lõõtsutamas. „Ära riku rada ära,“ mõnitas vanamees ja naeris taas parastavalt üle õla. Olles nii ligi kümme kilomeetrit liikunud, oli Cutter korra võsas käinud ja endale kättesaadavast materjalist vinged räitsad meisterdanud. Nende abil jõudis ta juba Watku poe juures ätile järgi. See tegi teda väga kadedaks. Kui tal ei õnnestunud poisile pambusest suusakeppe kodaratesse torgata, ütles ta: „Kuhu sul kiiret on, nolk?! Meil on aega küll ja veel!“

Lõpuks jõudsid nad Sackside maade piirini. Veidikese aja pärast olid nad juba ukse taga ja enne kui Morgens jõudis koputama hakata, avanes uks. Uksel seisis valge habemega unemütsiga mees. „Ma teadin et te tulete!“ sõnas too. „Kuidas? Ma ju ei helistanud sulle, ega pannud aega kirja.“päris Morgens uudishimulikult. „Daah...Ma olen ju oraakel...!“naeris Sakside vanaisa. Tegelikult oli ta läinud vaid roojapange tühjendama. Ta kallas ämbri sisu Carryle jala peale. Nad kopsisid oma saapad lumest puhtaks ja astusid sooja tuppa. Neid juhatati edasi madala laega tuppa, kus ainsaks valgusallikaks oli vaid üksik päikesekiir, mis tumedate kardinate vahelt läbi piilus. Nad istusid koitanud diivanile, mis külaliste raskuse all vaevaliselt ägises. Vana Morgens tõusis ülesse ja tema üllatuseks ei olnudki diivan see mis ägises, vaid hoopis oraakli lapselaps, kes parajasti lõunauinakut tegi. „Wilhem, kas sa saad siit minema! Vanaisa hakkab tööd tegema,“lärmas keevaline nõidur oma päevavargast sugulase peale. Wilhem hõõrus silmi ja astus kanakonti järades toast välja.

Morgens usaldas oraakli ennustusi täielikult. Mullu oli ta ennustanud vägevat kartulaaastat ja tõsi ta oli- ühe maha pandud kartulakoti asemel tõusis tervelt kolm kotitäit kartulaid. Küllap on tegu mingi nõiakunstiga, kuid vana mees ei vaevanud sellega oma pead. Peaasi, et rohkem sai.

Enne kui vanamees jõudis nende visiidi põhjusest rääkida, võttis nõidur taskust muna ja lõi selle keset lauda laiali. Järgmiseks hakkas ta salasõnu lausuma ja munas näpuga ringe tegema. Siis jäi ta vait. Vanamees ja poiss vaatasid talle ootusärevalt otsa ja enne kui vanamees jõudis küsida, et mis siis tulevik poisile toob, ütles imemees vaid ühe sõna. „Surm...“ Vanamees tundis kuidas ta südamelt veeres justkui kivi ära. „Saabki õnnetusest lahti...“mõtles ätt omaette. Kuid siis oraakel jätkas: „Jah, vana sõber, sul on elada vaid kolm päeva.“ Seda öelnud, embas ta Morgensit ning siis ta taipas...tema on see, kes peab surema. Oraakel pakkus Mortinile taskurätti, kuid too keeldus. Ta jäi tõsiseks ning lausus Carryle: ,,Tule, poiss! Meil on asju ajada.“ Sõnagi lausumata väljusid nad majast.

Kui nad olid lahkunud, jooksis põõsastest välja napis rõivastuses pikajuukseline purjus naine. Oraakel tundis, kuidas ta pelgalt lõhnadest joobus. Korraks jõudis nõidur mõelda, et kas see ongi armastus, kuid veendus siis kohe, et ei ole. Oli hoopis küla muusik, kes oli tulnud viina lunima. Oraakel virutas naisele äraütlevalt jalutuskepiga vastu kintsu ning see silkas lauldes tagasi hangedesse...