Külm, õues... Ilmselgelt on miinuskraadid. Mortin Morgens vaatab aknast välja, käekarvad juba pelgalt lumehangede vaatamisest püsti. Ei kisu eriti õue. Mis mõtet on lumehangede lahtikaevamisel, kui poole tunni pärast on see vagu jälle alatult täis tuisatud. Kuid toas külm ja tuli vaja alla teha. Ka tekitab ebamugavust kõle vaikus. Soe soojaks, aga on ju meeldivam kuulata puidu praksumist ja põlemist kõrgetel temperatuuridel kui hiirte krabinat laua all, nosimas kuivanud leivaviilu, mis on nii hallitanud, et isegi Mick ei taha seda enda koonu vahele.
Mortin viskas selga vana palitu, mis oli perekonna käsutuses juba kolmandat põlve. Esimene omanik oli sellel saksa sõdur, kellelt see sõjas seljast kisti. Sellest ka kuuliauk südamepiirkonnas. Vana Mortin haaras nurgast vana raudkelgu. On ju kergem raugal puid mööda maad lohistada kui virn süles läbi lumehange sumbata. Jah, Mortinile oli antud palju aastaid, tervelt 86. Kuid ta ei osanud oodata, et tema viimne nädal oli kätte jõudnud.
No comments:
Post a Comment