Jõudnud õue, oleks vanamees trepil libisenud, kuid reaktsioonid oli veel ainukesed mis tal veel säilinud olid. Ta jõudis haarata rauast käsipuust. Rahunedes võttis Morgens pihku kelgunööri ja asus puukuuri poole teele. Tuul puhus näkku jäist lund, tuuleindeks suurendas külmatunnet veelgi.
Järsku märkas ta lumevaibas jalajälgi. „Suured paljad jalajäljed lumes?! Kas tegu on jetiga*, või näen ma und?“mõtles vanur. Veendunud, et ta ei näe und, sattus Morgens ääretult elevusse. Ta polnud oma elus veel kordagi ühtegi jetit näinud. Jäljerida viis vana keldrini. „Miks ta sinna läks? Ma tea et ma olen külahull, kuid hädas võib ju alati uksele koputada. Pealegi, keldris hoian ma ju ainult kartulaid“ piinasid rauka erinevad mõtted. Avanud rõvedalt kriiksuva ukse astus ta keldrisse. Pimeduses ei näinud ta kedagi. Ta küündis sinnani kus kunagi oli lüliti olnud. „Ahjaa...vargad, va reod, olete ka keldrist kõik juhtmed minema tassinud. Ei anta mulle ka hauas rahu.“sõimas ta ulakat noorsugu läbi hammaste.
Järsku märkas ta mädanenud kartulisalvede taga liikumatut kogu. Ei olnud aru saada, mis imelik värgendus see olevat. Uudishimu tõukas aga takka ja ta läks lähemale. Torkides tundmatut asja rehavarrega veendus Morgens üha enam et tegu on laibaga. Ta tassis surnukeha välja. Päevavalguse käes pidi vanakese niigi nõrk süda kummikusäärde vajuma. See oli Carry...Carry Cutter, küla vallaslaps. „Mida see rumal laps minu keldrist otsis?“ Kuid vastust ei pidanud ta kaua välja mõtlema, sest noormehe taskust leidis ta veel söömata kartulaid. „Carry’l oli kõht tühi! Miks sa ei tulnud tuppa sooja, oleksime kartulaid praadinud.“
Ta tassis laiba tuppa. Teinud tule alla, tõi ta Carry ahju kõrvale.
Mick tõmbas keelega üle poisi külmunud näo. Morgensi suureks üllatuseks hakkas noormehe külmas sinine varvas selle peale tõmblema. Vanamees lõi laipa jalaga ja lausus mornilt: „Ära tõmble siin midagi, Laip!“ Aga siis lõi talle pähe justkui välk selgest taevast: „Kui ta ennast liigutab, siis ta ju ei ole surnud!“ Ta katsus Carryl pulssi. „Ta elab!“ Ta hakkas paaniliselt poissi hõõruma, et tema eluküünalt jälle põlema sütitada.
Vaikselt tõusis poisi rinnakorv ülesse, tuues esile sügava hingamise. Järsku lõi ta silmad pärani ja külmad käed haarasid vanamehe kõrisõlmest, pigistades seda aina tugevamini kokku. Morgens haaras raske tuhalabida ja virutas konkreetse löögi Carryle vastu vahtimist. Haare lõdvestus ja rauk sai jälle vabalt hingata. Sidnud Carry käed kugeva meremehesõlmega kinni, vedis ta poisi enda kitsasse reformvoodisse. Ladunud talle peale hulganiselt vanu tekke, jäi ta noormehe toibumist ootama.
Väljas läks juba pimedaks, kuid Carry ei teinud veel piuksugi. Jõudmata enam üleval olla jäi vanamees kõva seljatoaga toolil tukkuma. Hommikul ärkas ta Micki kõrvalt põrandalt. Teda äratas metsik hammaste krigin. Veendunud, et need pole tema hambad mis seda ebameeldivat häält toodavad jõudis ta järeldusele, et seda teeb Carry. Oodates kuni poiss maha rahunes, sidus ta tema käed lahti. Carry raputas neid, oodates kuni veri neis jälle ringlema hakkab. Ta vaatas uudishimulikult enda ümber ja jõudis selgusele, et see pole tema kodu. See ei saakski tema kodu olla, sest tal ju polegi sellist kohta. Morgens veendus kindlalt, et hoop tuhalabidaga viis poisilt tema viimsegi mõistuseraasu. Poiss hakkas ühe koha peal tatsuma ja üles-alla hüppama. Laskmata ennast poisi imelikust teguviisist häirida, pani Morgens teevee tulele.
„Poiss, ega sul külm ei ole. Kui mul oleks üle üks paar villaseid sokke, kas sa tahaksid neid jalga panna,“ üritas rauk vestlust alustada. Vastuseks sai ta ainult: „ Mmmm...Kül..külm on külm. On külm, ikka on külm. Sokke...soe...!“ „Nojah, vist on jah külm, pole eriti kasu kütmisest kui akende vahelt tuul sisse puhub. Ja kahjuks ma ei saa sulle neid sokke anda, sest need panin ma juba ühe teise augu ette soojustuseks.“ ühmas vanamees üleolevalt. „Ei ole rikkust siin majas...pole kunagi olnud. Lapsed on, aga lapsed linnas, neid ei huvita ei mina, ega ka see vana uberik. Eite kah surnd, ei ole minust sokikudujat.“
„Carry,“ ütles Morgens: „kas sul pole tõesti kuskile minna? Kauged sugulased, kelle juures talve üle elada? Türdukut?“ Taas sai vanake vastuseks ebamäärase mõmina. „Nojah, kui sul tõesti kusagil elada pole, siis vähemalt jõuludeni võid ju siin olla. Külalisi mul oodata ei ole ja kui ennast viisakalt üleval pead, siis ehk võid ka kauemaks jääda.“ Morgens märkas poisi näol rahulolevat rõõmukiirt tärkamas. „Kuid pea meeles, tööd ei pelga siin majas keegi,“ lisas ta.
Ta kattis laua, mitte just eriti rikkalikult, kuid siiski. Poiss istus aralt laua äärde ja hakkas siis praekartulat sööma. Eriti isukalt, justkui oleks olnud aasta aega vaid kartulakoortest toitunud.
Vanake tundis ennast ka veidi meelitatuna, sest mitte kunagi varem ei olnud keegi peale tema enda tema valmistatud toitu nii suure isuga söönud. Ta jälgis imetlusega kuidas Carry kartulat näost sisse ajas. Ta hakkas vaat et ise uskuma, et see külmavõetud kartulatest küpsetus võiks maitsev olla.
Kuid ta poleks pidanud poisi söömist imetlema jääma, sest järgmisel hetkel oli kauss tühi ja poisil rahulolev naeratus näol. „Raisk ma ütlen! Kohe lähed paned uued kartulad pannile,“ vihastus vanamees. Kuid vabandas siis viisakalt oma äkilist vihahoogu.
„Telefoooni...telefon...Kas on?“ hämas poiss ootamatult. Üllatunud vanake ühmas vastuseks: ,,Mhmm..ikka leiab“ ja koukis taskupõhjast välja rasvaste näpujälgedega Motorolla. Poiss sulges ukse ja kadus mõneks minutiks elutuppa. „Huvitav...Miks on Carryl telefoni vaja, kui tal kellegile helistada pole.“
No comments:
Post a Comment